Metsaühistu päästis ristipuud
Sel kevadel soovis üks Põlvamaa metsaomanik teha raiet oma metsmaal. Kõik dokumendis olid korras ning omaniku soovil hakkas töid kavandama Põlvamaa Metsaühistu. Metsameister Erki Vinni kontrollis veelkord kõik dokumendid üle ning tõdes, et takistusi raietöödeks pole. Vaja oli veel vaid kohapeal metsas käia ja ka seal kõik üle vaadata. Mõttes hakkas mees juba planeerima metsamasinate logistikat, kuid kohapeal tekkis kahtlus. Tööde planeerimine seiskus.
„Selles piirkonnas on mitmeid ristipuid,“ rääkis Vinni. „Samas mitte ükski andmebaas või kaardirakendus selle konkreetse kinnistu kohta mingeid andmeid ristipuude kohta ei sisaldanud. Süda aga ei andnud rahu. Vaatasin puid tähelepanelikult ning tekkis tõsisem kahtlus. Igaks juhuks otsustasin kutsuda appi ka asjatundja sihtasutusest Hiite Maja. Vaatasime koos metsa uuesti üle ning oligi selge, et selles metsas on mitmeid ristipuid. Oli täiesti selge, et neid puid tuleb kindlasti säilitada ja seega tööd ümber planeerida,“ rääkis Vinni.
Ristimets Põlvamaal
Metsameister lisas, et ristipuude säilitamisega oli nõus ka metsaomanik, kuigi seadused seda talt ei nõua. Keskkonnaameti andmetel on vähesed ristipuud looduskaitse all, seega sõltub ristipuude säilimine metsaomanikest ja kohalikust kogukonnast. Metsaomanikul on õigus otsustada, kas metsaraie käigus säilitada ristipuud või mitte.
Läinud aasta kevadeks valmis Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, Marju Kõivupuu ja Maa-ameti koostööna avalik ristipuude kaardikiht, mis on kättesaadav Maa-ameti kaardiserveri kaudu. Ristipuude kaardikiht on olemas ka Metsaregistris.
Ristimänd (võru keeles ristipettäi)
Ristipuud kui kultuuripärand ja rituaal Lõuna-Eesti matusekombestikus
Ristipuu (ka ristimänd, ristikuusk jne; lõunaeesti ristikuus´, ristipettäij, ristikõiv – sõltub puu liigist, millesse rist lõigatakse) all mõistetakse (rist)teeäärset suuremat puud või puud ristimetsas, mille tüvesse surnu ristipojad või lähimad meessoost sugulased lõikavad surnurongiga kalmistule minnes ristimärgi.
Risti lõikamine puusse on tänaseni elujõuline lõunaeestlaste traditsiooniline matusekomme, milles kajastuvad rahvusvahelised ja ürgvanad uskumused puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast. Aegade jooksul on ristilõikamise kombele lisandunud uusi tähendusi – usutakse, et kui rist on lahkunu mälestuseks puusse lõigatud, siis ei hakka surnu kodus kummitamas käima, rist lõigatakse lahkunu mäletuseks, rist lõigatakse, sest nii on kombeks jne. Kohalike inimeste jaoks on ristipuud pühad, ristimetsast möödudes aeglustakse autol kiirust ja meenutatakse, kelle mälestuseks see või teine rist on puusse lõigatud. Vanimad seni teadaolevad kirjalikud andmed risti lõikamise kombe kohta pärinevad 17. sajandist.
Ristipuu võib olla ka kuusk.
Lõuna-Eesti traditsioonilise matusekombestiku osana sümboliseerivad kogu maailma kontekstis unikaalsed ristimärkidega puud kohalike inimeste religioosset kombekäitumist, markeerides maastikul nii elu ja surma piiri kui siinsete inimeste religioosset suhet loodusega. Vähemnähtaval moel kajastub see piir kohalike inimeste usundilistes tõekspidamistes, rahvajuttudes ja ilukirjanduses – rahva kollektiivses mälus. Ristipuud kuuluvad vaimse kultuuripärandi hulka (allikas: Keskkonnaamet).
