Metsaühistu pakub metsa majandamisel omanikule kindlust
Kui metsaomanikelt küsida, miks tekkis neil otsus liituda Metsaühistuga, siis väga tihti alustatakse vajadusest saada nõuandeid. Hiljem on tekkinud vajadus juba erinevate teenuste järele, kuid esmane nõuanne – mida oma metsaga teha – on üks peamisi motivaatoreid Metsaühistu perre astumiseks. Samadest ajenditest rääkisid ka kaks metsaomanikku – Harjumaal ja Läänemaal metsa omav Mati Sepp ning Harjumaal Saue-kandis tegutsev Hannes Matsina. Metsandus ei ole kummagi mehe jaoks põhiline tegevusala.
Igapäevaselt hoopiski haridusvallas tegutsev Mati Sepp iseloomustab ennast kui väikeomanikku. Ligikaudu seitse hektarit (pool sellest Harjumaal ja pool Läänemaal) metsa on aga tegelikult Eesti keskmine metsaomand. Tõsi – majandada on seda raske ning seepärast tekkis Matil ka kümmekond aastat tagasi huvi Metsaühistu vastu. „Eelkõige tõukas liituma huvi ühistegevuse ning pakutavate teenustega metsandusalaste koolituste ja nõustamis kohta,“ räägib metsaomanik. Pakutavate teenustega on ta kursis, kuid endal pole veel olnud vajadust midagi suuremat ette võtta. Küll aga on see lähiaja plaan: „Ette tuleb võtta poolteist hektarit lageraie metsastamist, neli aastat tagasi oli suur tuulemurd,“ plaanib metsaomanik.
Harjumaa mees Hannes Matsina on tegelikult riigiteenistuja, kuid huvi metsa vastu oli tal juba ammu. Nii saidi kolmteist aastat tagasi ostetud Saue kanti jupp metsa – kokku ligi seitsekümmend hektarit. Loogiliseks sammuks oli seejärel liitumine Metsaühistuga: „Kümme aastat tagasi liitusin metsaühistuga. Tol ajal hakkasid nad arenema ja algaja metsaomanikuna oli ka mul sellist tuge vaja. Sel ajal oli ühistus ka liikmeid vähe, aga abi oli suur. Kõik esimesed tööd – lõikamised ja hooldused tegin metsaühistu abiga,“ meenutab Hannes. Ta toob välja ka sellise huvitava fakti, et just tema oli Põhja-Eesti Metsaühistu esimese metsameistri esimene klient.
Ühistu tööga jääb Matsina üldiselt rahule. „Varem oli rohkem abi vaja, aga viimasel ajal olen ise hakkama saanud. Ega tegelikult suuri töid pole ka teinud. Ühistust välja astumist pole kaalunud, hiljuti oli ka paar väga huvitavat õppepäeva, kus sain osaleda. Ja abi sain ka uue metsamajanduskava koostamisel. Seda ju ise ei saa, tuleb ikka läbi ühistu teha.
Kümne aastaga on ühistu kasvanud, muutunud teenuste pakkujaks. Mulle isiklikult meeldiks küll väiksem ja kodusem ühistu, aga ilmselt oleks siis teenuste valik väiksem. Eks muidugi suure ühistu sees saab ka väiksema seltskonnaga suhelda ja ühiseid asju arutada. Aga muidugi sellist isiklikku sidet enam ei ole, nagu alguses oli,“ räägib metsaomanik.
Mitmeid mõtteid on Matsinal ka metsanduse tuleviku kohta – nimelt on ta veendunud, et maaelu seisukohalt oleks seda valdkonda vaja rohkem toetada. „Mina tahaksin ise oma metsa rohkem üles töötada. Algusaastatel anti toetust ka tööriistade ostuks, aga nüüd seda enam ei ole. Aga kogu tehnika on nii kallis, et ise endale seda hankida ei jõua. Tegelikult tahaks, et oleks ka selline toetus, mis aitaks materjali väärindada – tuleks rohkem väikseid saekaatreid ja asju maale.“
